sundis prantsuse arhivaare töötama välja teaduslikumat printsiipi. Erinevatel andmetel 1839. või 1841. aastal sündis provenientsiprintsiip (Respect des Fonds pr. k.). Provenientsiprintsiip pertinentsiprintsiibi vastu see oli justkui sõda ajaloo ja loogika vahel. Provenientsiprintsiipi nimetatakse ka päritoluprintsiibiks, mille kohaselt üht päritolu dokumendid tuleb hoida koos ja neid ei tohi ära segada teist päritolu dokumentidega. Tänapäeval ei kasutata enam arhiivikorralduses pertinentsiprintsiipi põhiprintsiibina. Piltide andmebaaside haldurid seisavad vastamisi kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse probleemidega, kuid nende kõrval muretsevad nad eelkõige, kuidas tagada kollektsioonidele teemal põhinev juurdepääs. Siinkohal puutuvad nad kokku pertinentsiprintsiibist tulenevate probleemidega, millega juba varasemad arhivaarid tegelesid. Kvaliteetse temaatilisi ligipääsu tagamine on aeganõudev ja halvimal juhul võib isegi takistada otsingut. Paremaid lahendusi
17. sajandil riigid tugevnesid, ühes nendega ka riigiaparaat, sh arhiivid. Sel ajal eraldub üldisest asjaajamise ja kantselei teooriast arhiiviteooria. Kokkuleppeliselt on hakatud esimeseks arhiiviteoreetikuks nimetama Baldassare Bonifaciot, kes kirjutas 1631. a teose "De Archivis". Esimese teoreetikuna kasutab terminit arhiiv (seni kasutusel kas kantselei või registratuur). 1 Arhiivikorralduse alusena juurutati territoriaalset pertinentsiprintsiipi. Selle süsteemi kohaselt selekteeriti dokumente järjestatuna: 1. geograafilise koha 2. teema 3. asi 4. kronoloogia järg Järgmised uuendused pärinevad Georg Aebbtlinilt (1669). Tema loogika kohaselt pidi eksisteerima mitu arhiivi: 1. kinnine arhiiv ürikute ja privileegide originaalide jaoks (nt ürikute arhiiv); 2. uuemate (alates 16. saj) riigi- ja fiskaaldokumentide arhiiv (aktide arhiiv); 3. registratuur jooksva asjaajamise arhiiv.
annaabi.ee 
