Pertinentsiprintsiip kui ajaloolise arhiivikorralduse põhimõte Pertinentsiprintsiip arhiivikorralduse alusena (klassifitseerib arhivaalid sisu järgi) hakkas domineerima Euroopa riikides juba 16. sajandil. Prantsuse Rahvusarhiiv, mis loodi 1789. aastal ja oli üks esimesi suuremahulisi ja eriilmelisi arhiive, võttis pertinentsiprintsiibi oma klassifitseerimisskeemi aluseks. Printsiibil oli puuduseid, kuna selle järgi tuli algse looja fond muuta erinevateks osadeks ja lahutada üksteisest. Vajadus parema arhiivikorralduse järele sundis prantsuse arhivaare töötama välja teaduslikumat printsiipi. Erinevatel andmetel 1839. või 1841. aastal sündis provenientsiprintsiip (Respect des Fonds pr. k.). Provenientsiprintsiip pertinentsiprintsiibi vastu see oli justkui sõda ajaloo ja loogika vahel. Provenientsiprintsiipi
asi 4. kronoloogia järg Järgmised uuendused pärinevad Georg Aebbtlinilt (1669). Tema loogika kohaselt pidi eksisteerima mitu arhiivi: 1. kinnine arhiiv ürikute ja privileegide originaalide jaoks (nt ürikute arhiiv); 2. uuemate (alates 16. saj) riigi- ja fiskaaldokumentide arhiiv (aktide arhiiv); 3. registratuur jooksva asjaajamise arhiiv. Epohhiloovaks meheks Karl Bernhard Friedrich Zinkernagel (Handbuch für angehende Archivare und Registratoren Noerdlingen, 1800). Z arendas pertinentsiprintsiibi täiuslikkuseni. Temale tuginesid saksa arhiivid ja arhivaarid (sh Tallinna Linnaarhiiv). Zinkernageli kohaselt tuli dokumendid jagada 5 pealiigiks: 1. valitseja ja tema perekonnaliikmete isiklikud dokumendid; 2. maaasjad; 3. riigiasjad; 4. kiriku ja usuasjad; 5. välisasjad; Need tuli omakorda jagada alaliikideks, peatükkideks, paragrahvideks. Prantsuse revolutsiooni mõju ja tagajärjed arhiivinduse süsteemi väljakujunemisel.
annaabi.ee 
