Eesti murded Referaat
Sedrik on jälginud ka Hiiu murrakute
kontakte eestirootsi murrakutega (1999). Paul Alvre on vaadelnud
kirderannikumurde
ja vadja keele ühisjooni (Alvre 2000). Eesti-läti keele- ja
murdesuhteid eritleb Lembit Vaba doktoritöö (1997). Murdekontaktide uurimise
esilekerkimist on toetanud ka rahvusvaheline läänemeresoome keeleatlase
projekt. Mitmeid selle raames tehtud uurimusi tutvustab EKI toimetiste
sarjas ilmunud kogumik ,,Studia ad geographiam linguarum pertinentia"
(2000).
Murdepiirid ja murrete rühmitamine on tõusnud jälle oluliseks teemaks
eesti dialektoloogias. Selle aluseks on olnud murrete uus uurituse tase, mis
on lubanud teha ka uusi üldistusi. Ühe esimese tõuke eesti murrete rühmituse
edasiseks täpsustamiseks andis oma töödega Tiit-Rein Viitso, kes kirjutas
ranniku- ja kirdemurde eristamise poolest (nt Viitso 1996). Karl Pajusalu
on tegelnud eesti murdeliigenduse üldprobleemidega (1999a) ja
üksikasjalikumalt