Soome-ugri rahvakultuur
hooletusse. Jätkusõja ajal (1941-1944) olid põhjavepsa alad Soome kontrolli all. Vepsa lastele jagati soomekeelset
haridust, osa vepslasi ühines nn Hõimupataljoniga ning sõdis Soome poolel. Pärast sõja lõppu tabas "vaenlasega
koostööd teinud" vepslasi muidugi karistustelaine. Sõjajärgsete aastakümnete jooksul jätkus vepslaste kui etnilise
rühma vaikne mandumine. 1957 likvideeriti ka Seltozero rahvusrajoon Karjalas. Ääremaadel paiknevad väikesed
vepsa külad kuulutati perspektiivituiks, kohalikku infrastruktuuri ei arendatud ning paremat elu ihkavad nooremad
inimesed lahkusid linnadesse, kus segaabielud kujunesid tavaliseks. Kolhoosid jäid kiratsema. Leningradi ja Vologda
oblastis eelistati vepsa päritolu inimesi ametlikes dokumentides ja rahvaloendustel näidata venelastena. Kohalike
venelaste suhtumine vepslastesse oli üldiselt negatiivne ning see tõukas vepslasi oma etnilist tausta maha salgama.
1979. aastaks oli vepslaste arv langenud 8100-le
annaabi.ee 
