Kuldse aja mälestuseks, millal Saturnus valitsenud Itaaliat, peeti igal talvel suurt pidu - saturnaalid. Peo ajal pidi kuldne aeg taas maa peale tulema. Saturnaalide ajal ei tohtinud sõda kuulutada; orjad ja peremehed sõid ühes lauas; hukkamised lükati edasi; tehti üksteisele kingitusi; ühesõnaga - see pidu säilitas mälestuse võrdsusest, ajast, mil kõik inimesed olid ühetaolised. Ka Janus oli algul üks numenitest, "hea alguse jumal", kes pidi tagama ka hea lõpu. Teda personifitseeriti teatud astmeni. Tema peatempli uksed Roomas avanesid itta ja läände, sinna, kus päev algab ja lõpeb; keset templit seisis tema kuju, millel oli kaks nägu - üks noor, teine vana. Uksed (neid oli kaks) suleti vaid siis, kui Rooma riik ei sõdinud. Linna esimese seitsmesaja aasta jooksul olid Januse templi uksed suletud kolmel korral - hea kuninga Numa valitsemise ajal; pärast esimest Puunia sõda, kui Kartaago 241 aastal e.m.a. sai lüüa, ja
õnnistamise rituaalideks oma sümbolitega. Kiriku ja nõrkade kaitsmine oli alati omavahel seotud ja fokuseerus pühitsemisrituaali kindlal momendil – kui piiskop andis kuningale üle mõõga, mis oli kuningavõimu ja jõu sümbol tema riigis. Mõõk sai nõrkade kaitsmise ideoloogia sümbliks. 3.2 RÜÜTLI MÕÕK. Mõõk oli iga rüütli põhirelv. Rüütel pidi vastutama iga mõõgalöögi eest. Mõõk muutus sakraalseks, ta personifitseeriti. Mõõk oma sakraalse pühitsusega kutsub rüütli korrale, sest tema käepidemesse on peidetud reliikvia. Sellega on rüütel ühtaegu taevase kaitse, aga ka kontrolli all. Kui lahingus on surm silme ees, piisab mõõga otsapidi maasse torkamisest ja altar pühade reliikviatega on olemas. 4. RÜÜTLIKASVATUSE ÜLDVAADE EHK KOKKUVÕTTE. 5 Rüütlit kasvatati elukutselisek sõdalaseks
annaabi.ee 
