tähenduse järgi Asesõna tähendus võib olla nii abstraktne, et üks ja seesama sõna võib käituda nii nimi- kui ka omadussõnade laadselt. Ma panin siia ühe raamatu. Võta see (asenimisõna) homme kaasa. Kas sa oled seda (aseomadussõna) raamatut juba lugenud? Asesõna liigid kontekstis kasutamise järgi Isikulised Enesekohased Vastastikused Näitavad Küsivad-siduvad Umbmäärased Isikulised asesõnad personaalpronoomenid esindavad lauses kõneleja või kuulaja isikut või kedagi kolmandat märkivat nimisõna ainsuses mitmuses mina (ma) meie (me) sina (sa) teie (te) tema (ta) nemad (nad) Enesekohased asesõnad refleksiivpronoomenid näitavad, et tegevuse objekt või omaja langeb kokku tegevuse subjektiga, või rõhutavad asjaolu, et tegevuse subjektiks on just nimetatu, mitte keegi teine
a) asenimisõnad ehk prosubstantiivid, nt mina, tema, kes; b) aseomadussõnad ehk proadjektiivid, nt niisugune, missugune, iga, ja c) asearvsõnadeks ehk pronumeraalid, mida on ainult viis: mitu, mitmes, mitu-setu, mitmes-setmes, mitmendik. See jaotus pole range, sest üks ja seesama asesõna, võib kord asendada nimisõna, kord omadussõna. Asemäärsõnade liigitus konteksti alusel: 1)isikulised (personaalpronoomenid) mina, sina, tema jne. 2) enesekohased (refleksiivpronoomenid) näitavad, et tegevuse objekt või omaja langeb kokku tegevuse subjektiga, nt ise : enese ~ enda, oma, iseenese ~ iseenda 3) Vastastikused ehk (retsiprookpronoomenid) näitavad, et kaks või enam vastastikku toimivat tegevuse objekti või omajat langevad kokku tegevuse subjektidega. Neid on kaks: üksteise, teineteise. Mõlemad on vaegmuutelised sõnad, millel puudub ainsuse nimetav ja mitmuse vormid.
annaabi.ee 
