Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
sakslased püüdsid välismaale ja iseäranis paavstile sündmusi nii kujutada, et kõige pealt ristiusk
paistaks hädaohus olevat, et selle läbi välismaalt ja paavstilt enam toetust saada. Kui näit. Liivi
ordumeister saatis Preisi kõrgemeistri juurde abi paluma, rõhutas ta sündmuste kirjeldusel Mar-
burgi Wigand'i kroonikas ristiusu hädaohtu enam, kui kroonik sündmuste kirjeldusel seda ise
teeb. Nii nimetab ordumeister siin võitlejaid eestlasi ,,usu tagakiusajaiks (tidei persecutores)";
nad olevat kavatsenud ,,kõiki ristiinimesi" hävitada (Marburgi Wigandi kroonika, lk. 503).
Et võitlusest rohkesti noorkristlasi osa võttis, võib juba võitlejate suurest hulgast arvata ja
niisamuti sellest, et ,,isegi raugad ja kõik noormehed (senes quidem et juvenes omnes)"
ühtemoodi vägivalla üle kirusid (Marburgi Wigand).
Et aga mitte kõik noorkristlased võitlusest osa ei võtnud, Järgneb vaimulikkude, vasallide ja
Tallinna raekogu deklaratsioonist 27. X. 1343 (U. B
annaabi.ee 
