Tormese Lazarilo
Lazarole hakkas
inimeste suremine meeldima, sest siis sai kõhu täis süüa peielauas. Ta mõtles vahepeal ise
enda surmale, aga endale kätt külge panema ta ei hakanud. Preester elas väga vaga elu nii,
et kodus ei olnud kunagi midagi head ja paremat, õigupoolest polnud toitu pea üldse kodus.
Ainult ühes kirstus, hoidis peremees leiba. See kirst oli aga kogu aeg lukus, kui peremees
ära oli. Ühel päeval katelsepp andis võtme, mis sobis sinna lukuauku. Nüüd sai Lazaro
permehelt leiva pätse näppama hakata. Mõne aja pärast aga peremees märkas, et sealt on
leibi puudu ja hakkas nende üle täpset arvestust pidama, mis tõttu ei saanud enam terveid
pätse korraga võtta. Siis hakkas Lazaro murdma väikseid tükikesi leivast, et jätta mulje nagu
hiired oleks käinud leiba söömas. Preester hakkas kirstu auke lappima siis, aga Lazaro
lõhkus augud uuesti kirstus, kui peremeest ei olnud kodus. Selline nokk kinni saba lahti jant
annaabi.ee 
