V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
vedelevad, mis kasu mul sest on, et ma sama hästi kui mündimeister või Vahetajate silla juut
tean, et kuldkrooniga eküü kaalub kolmkümmend viis untsi, iga unts kakskümmend viis sol'i
ja kaheksa Pariisi teenarit ja et üks poolkuuga eküü kaalub kolmkümmend kuus untsi, iga
unts aga kakskümmend kuus sol'i ja kuus Tours'i teenarit, kuid mul pole ainust viletsat
1
4
6
musta liaarigi, et doominos riskeerida topeltkuuega! Oo, konsul Cicero, see pole häda,
millest saaks välja perifraasidega, quemadmodum'iiega 15 või verum enim vero'dega 16!
Ta pani end pahuralt riidesse. Kingi kinni nöörides välgatas ta peas üks mõte, kuid ta ajas
selle minema. Kuid see tuli tagasi ja ta ajas vesii pahupidi selga, mis on küllalt selge ägeda
siseheitluse tunnus.
Lõpuks virutas ta mütsi vastu maad ja hüüdis: «Mis sellest! Tulgu mis tuleb! Lähen venna
juurde! Sealt saan küll kaela jutluse, aga vahest ka ühe eküü.»