V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
«Kole poiss,» ütles ema samaaegselt naerdes ja nurisedes. «Näete, Oudarde, ta sööb meil
Charlerange'is terve kirsiaia üksinda tühjaks. Sellepärast ütleb ta vanaisa, et temast tuleb
kord veel väepealik. Kui ma sind veel korra peaksin niisuguselt asjalt tabama, isand Eustache!
Vaata mul vemmalt!»
SEITSMES RAAMAT
I. SELLEST, KUI OHTLIK ON OMA SALADUST KITSELE
USALDADA
Mitu nädalat oli mööda läinud.
Olid esimesed märtsikuu päevad. Päike, mida du Bartas *, see perifraaside klassik ja isa,
veel polnud suutnud nimetada «küünalde suurhertsogiks», paistis sellegipärast eredalt ja
rõõmsalt. Oli üks neid kevade pehmeid ja ilusaid päevi, mida kogu platsidele ja bulvaritele
tulnud Pariisi rahvas pühitseb otsekui pidupäeva. Neil heledatel, selgetel ja soojadel
1
3
1
päevadel on olemas kindel kellaaeg, millal peaks Jumalaema kiriku portaali imetlema. See
on silmapilk, kus juba loojenev päike katedraalile peaaegu näkku vaatab. Ta üha