On ka luulet surmast. Kirjutab armastusest aga see ei ole kirjutatud lihtlabaselt. Tema luulet on üldjoontes lihtne lugeda ja sellest saab kergelt aru. Kellekasutus on eriline. Peamiselt kasutab ta ristriimi. Kasutab võrdlust(Mõtted on nagu õied, mis tolmlevad puul). Luule on kõlarikas(Ei ole paremaid, halvemaid aegu.On ainult hetk, milles viibime praegu). ja sõnaleidlik. Kasutab inversiooni(Millal viljasid valmib me ulmedepuus, Ei enam karda õudset surmasalu,) Perifraasi kasutab(Varsti kevade lapsekapriis viskab kõrgele päikesepalli,tõukab pärani väravad sulade tallil.Ja idüllile haprale lõpp tuleb siis.) Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole. Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu. Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu. Elul on tung kanda edasi elu, jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
,,armsam". Esimeses soneti osas kasutab küsija värvikaid omadussõnu. Vastaja vastab neile küsimustele positiivselt. Näiteks, et säravaid sõnu saab taevapäikest vaadates. Soneti teises osas, vastaja vastab küsimustele mõtlikult. Süngust toob sellele osale näiteks, ,,Kust sa nii sügavaid sõnu said?, ma surmaüska kaua vaatasin". Sõnavalikus on kasutatud kontraste. Näiteks suur, vaikne, särav, sügav, jne... Kõnekujunditest kasutab luuletaja perifraasi. Näiteks sõnades ,,taevapäike" ja ,,surmaüsk".
annaabi.ee 
