Linda Kaljundi artikli "Performatiivne pööre" kokkuvõte ja analüüs
Dramaturgilise mudeli ja erinevate antropoloogiast tulevate impulsside kõrval on
performatiivse pöörde teiseks oluliseks selgrooks kujunenud briti filosoofi ja keeleteadlase
John Langshaw Austini käsitlus performatiivsetest lausungitest (performative utterances).
Siiski ei pea Austin performatiivsuse all silmas mitte etendust või etendamist, vaid pelgalt
millegi teostamist.
Teises peatükis tegeleb autor mitmetähendusliku performatiivsusega. Kaljundi toob
esmalt välja sotsioloogia, mis püüab etenduste analüüsis teksti ja struktuuri kõrval pöörata
rohkem tähelepanu praktikatele ning astuda dialoogi kultuuriteooriaga. Mõistet „sotsiaalne
etendus“ on rakendatud näiteks sõdade (Smith 1993) või poliitiliste muutuste (Edles 1998)
uurimisel. Mainitud lähenemine käsitleb erinevate etenduste funktsiooni ja efektiivsust
sümboolse suhtluse ja domineerimise vahendina (Alexander, Giesen, Mast 2006). Seejuures ei