Leiva ajalugu
kodujahvatatud rukkijahust keeva veega magushaput leiba, nn peenikest leiba. Hiljem
hakati seda tegema veskis jahvatatud rukkipüülist (Kalits, 1988). Pulmaleivad
küpsetati tihti ka tavalistest leibadest erineva kujuga. Vigala pulmaleivad olevat olnud
määratu suured 18 tolli laiad ja 8 tolli paksud, ratta moodi. Leiva suurus olenes
enamasti pulma mineva pere suurusest. Kaarma kandist on teada, et pulma minnes
võeti kaasa ,,peresuurune" leib. Üle Eestimaa on teateid, et pulmakotis pidi olema üks
suur leib (Kalits, 1988). Lääne-Eestis küpsetati rukkipüülist või nisujahust leib ja see
pandi pruudile kodunt lahkumisel kirstu (kirstukakk, kirstuleib, pruudileib). Veimede
jagamisel võeti leib kirstust välja ja jagati pulmalistele. Põhja-Eestis viis mõrsja või
mõrsja ema peiu emale kingiks leiva ehk ämmakaku. Kagu-Eestis tõid peiupoolsed
annaabi.ee 
