Lydia Koidula "Enne ukse lukustamist"
Seni sõitis Hannus kõrtsipoolset teed edasi. Ta kuulis ennast nimepidi hüüdvat. See oli
mõsjakubjas Pärtel, kes teda peatada üritas. Sellepeale nähvas Hannus vaid teravaid sõnu
ja sõitis naerdes edasi. ,,Olgu peale, ega ta enne ei usu" , sõnas mõsjakubjas endamisi.
Mõistan alati jäetakse vaid üht inimest uskuma ja kui keegi üritab mõista anda, mis
tegelikult toimub, saadetakse pikalt. Inimesed on tõesti keerulised.
Hannus oli kõrtsi ette jõudnud, kuni sai Priidu vana perepidajalt teada, et peremees mitme
teisega juba paari tunni aja eest linna sõitnud ja trahteri nime üles andnud, kus nad olevat,
kui Hannus peaks tulema. Ta mõtles natuke aega, laskis siis endale korteri nime üles seada
ja sõitis oma hobusega linna poole. Jõudnud pärale, istus mitme mehe keskel üks võõras
mees, ,,Venemaalt tulnud isand", kes hakkas seletama pikalt ja laialt kui suurepärane
pakkumine talle antud on. Priidu aitas kõrvalt nii hästi, et ta unustas õue vaadata. Korraga
annaabi.ee 
