Eesti Kirjanduse Ajalugu II
1920ndatel hakati uusromantismiga tähistama peremeheromaani
kirjanduslainet – see pole küll dekoratiivses mõttes peremeheromaan, kuid selle paatos on siin ikkagi. Uut stiili võib
nimetada psühholoogiliseks realismiks. „Kõrboja peremees“ – saatus juhib tegelasi. Saaatus tähendab ettemääratust.
Arhetüüpne lugu hakkab määrama romaani põhilugu. Allegooriline kiht on olemas, kuid pole nii läbinähtav kui hilisemas
loomingus. Siin on juttu nii armastusest kui ka peremeheproblemaatikast. Sümboolsete ja allegooriliste kihtide juures
tõusevad esile juhtmotiivid: inimese ja maa suhe, sotsiaalne ebavõrdsus (psühholoogiline ja sotsiaalne kiht on põimunud).
Tammsaare stiil on pikk, keerukas, paradoksne. Ta on küll rahvalik, aga jääb literatuurseks. Stiili ja teemakihtide osas on
tal tugev sünteesivõime. Tammsaare suudab kokku panna eri süžeeliine.
„Tõde ja õigus“ saab tema olulisimaks proosateoseks. Kokku 5 osa: klassikastaatus oli omandatud juba enne V osa
annaabi.ee 
