Kama
tera hakkas pehmeks minema.
Siis kallati terad puhtaks pühitud ahjupõrandale kuivama, ahjusuu pidi samal ajal lahti
olema, et liigne aur välja läheks.
Kui auru enam polnud, ahjusuu suleti ja terad küpsetati purukuivaks.
Lõpuks jahvatati kas käsikiviga või veskis jahuks. Kamaterade küpsetamine nõudis suurt
vilumust ja nii vastutusrikast tööd tegid perenaised alati ise.
Tänapäeval on kama tegemine usaldatud suurtele tootmisettevõtetele. Pereleib Tootmise
AS Pärnu tsehhis tehakse suvel 45 tonni kamajahu kuus, mille eestlased ka rõõmsalt
nahka pistavad.
Kama söömiseks segati seda algselt veega, hiljem juba rõõsa või hapupiimaga. Paksuks
kördiks segatud kama juurde anti silku-leiba, vedelat kama söödi magustoiduna. Üldiselt
peeti kama siiski kergemaks suvesöögiks või vahepalaks, mida oli hea lännikutega metsa
ja põllule kaasa võtta. Paksemast kamast sai pigistada ka palle, mida sõid peost enamasti
annaabi.ee 
