"perekonnatunded" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

tuksub. See noorem vend, kes oli jäänud emata ja isata, see lapsuke, kes taevast äkki ta sülle oli kukkunud, muutis ta hoopis teiseks inimeseks. Ta nägi, et maailmas on veel midagi muud peale Sorbonne'i teooriate ja Homerose värsside, et inimene vajab ka tundmusi, et elu ilma õrnuseta ja armastuseta on ainult elutu, krigisev ja kriiskav masinavärk. Ta kujutles -- oli ta ju selles eas, kus ühtede illusioonide asemele astuvad teised --, et vere- ja perekonnatunded on ainsad vajalikud tundmused ja et väikese venna armastamisest juba jätkub kogu inimliku olemise täitmiseks. Ja nii hakkas ta oma väikest Jehani armastama kirega, mis on omane ainult juba süvenenud, põlevale, kindlale iseloomule. Vaene habras, ilus, blond, roosa, käharpäine laps, see orb, kellele toeks oli ainult teine orb, liigutas teda südamepõhjani, ja tõsise mõtlejana, nagu ta oli, hakkas ta lõpmatu kaastundmusega aru pidama Jehani saatuse üle. Ta hoolitses