tuleks digitaalse abielu sõlmimise kõrval säilitada tavapärane meetod. Järgmine negatiivne mõju võib olla turvarisk. Häkkerid võivad näha selles uudses meetodis võimalust paari panna suvalisi inimesi. Selleks, et taolist olukorda vältida tuleks lisaks lihtsale digitaalallkirjastamisele rakendada ka lisameetmeid. Näiteks võiks perekonnaseisuametnik helistada mõlemale osapoolele ja kontrollida, kas nemad on ikka oma abielusõlmimise taga. Lisaks puudub perekonnaseisuametnikul igasugune kontroll inimese olukorra üle abiellumise hetkel. Näiteks võib abielluda sooviv inimene olla purjus, narkootiliste ainete mõju all või lihtsalt ebaadekvaatses seisus taolise otsuse vastu võtmiseks. Need faktorid võivad oluliselt mõjutada inimese soovi abielluda. Hullema stsenaariumi korral muudab taoline e-lahendus võimalikuks teist inimest abielluma sundida, ilma et keegi sellest aru saaks. Samas tuleks taaskord analoogiat tõmmata e-valimistega, millega võivad
vastuolus heade kommetega; mis teisiti võisid tekitada avalikku pahameelt või olid naeruväärsed; samuti ei võinud akti kanda vastsündinud poeglapsele nime, mis üldiselt tuntud tütarlapse nimena, ja vastsündinud tütarlapsele nime, mis üldiselt tuntud poeglapse nimena. Nimede arv ei olnud piiratud. ,,Perekonnaseisuametniku käsiraamatus" (Teder 1939: 239) selgitatakse küll, et ,,nimede liiga suure arvu sissekandmisest akti tuleb perekonnaseisuametnikul ära ütelda sünniakti formulari vastava lahtri piiratuse pärast". Kuni 1. juulini 1926, mil hakkas kehtima perekonnaseisu seadus, oli võimalik eesnimede muutmine ühest usust teise üleminekul ning selline nime muutmine oli ka juriidiliselt kehtiv, kui mindi üle usku, mille vaimulikel oli kehtivate seaduste põhjal õigus registreerida perekonnaseisu muudatusi. Eesnime muutmine oli võimalik alates 1. juulist 1934. aastal nimekorralduse
annaabi.ee 
