Onomastika, nimekorraldus
omavalitsuse perekonnaseisuametniku poole, kelle juures peetakse
sooviavaldaja perekonnakirju. Perekonnaseisuametnik pidi otsustama
küsimuse, kahtluse korral aga esitama selle otsustamiseks siseministeeriumile.
Keeleteadlaste poolt välja töötatud täpsemad juhised avaldati ajakirjas Eesti
Keel (Elisto 1934).
12. veebruaril 1935 andis siseminister võõrapäraste nimede kirjutamise
määruse (RT 1935, 15). Sellega pandi perekonnaseisuametnikele kohustus
juhtida kodanike tähelepanu nende nimede võõrapärasusele ning võimalusele
neid parandada ja kirjutada eesti õigekeelsuse eeskirjade kohaselt. Samal
päeval andis siseminister juhtnöörid perekonnaseisuametnikkudele
võõrapäraste nimede parandamiseks või kirjutamiseks (Riigi Teatajas
avaldamata, vt Teder 1939: 3264).
Perekonnanimede panek veel perekonnanimeta kodanikele
Tartu rahuga tulid Eesti Vabariigi koosseisu õigeuskliku elanikkonna
annaabi.ee 
