Eesti kirjanduse ajalugu I
meeleolu ja tunnetushaare ühekülgsem, eraldudes muust. Ridala võttis oma nägemuste
edasiandmiseks kasutusele uusi sõnu murretest ja soome keelest, hilisemas luules täiesti äärmuseni
EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 32
minnes.
1910-1920 luules iseloomulik ja Ridalal viljakaks kujunenud regivärsivormiline lüroeepika -
eeposemõõtmeline "Toomas ja Mai" (1924) - sisaldades tähtsamaid eesti perekonnaballaade ja ka
Ridala enda värsse.
Marie Heiberg (1890-1942)
esikkogu "Mure-lapse laulud" 1906 - luuletustes uue aja optimismi,vabadusmeeleolusid,
sugestiivseid isiklikke elamusi, nukrameelsust, üksindustunnet. Kõneleb kodumaast ja selle
saatusest
Teine kogu "Luule" (1913) - teadlikum sümbolistlik kujutluslaad, kindlam värsitehnika. Igatsusnoot
ikka kõrgel, kuid ebamäärasem, esile tõuseb alanduse- ja üksindustunne. Kindla