EESTI PEREKONNANIMED
Eesti Vabariigi sündides selgus, justkui oleks põlisrahvast ainult 60 %, sest vaid niipalju
eestlasi kandis eestikeelset perekonnanime, nendestki suur osa kõlbamatuid, kas roppe või
muidu inetukõlalisi(Henno 2003: 35). Suureks probleemiks oli veel ka see, et palju kasutati
veel vana tradistioonilist kirjaviisi, nii ei olnud haruldane, et ühe ja sama isiku nime võidi
kirjutada kolmel või neljal eri moel.
Vastu võeti rida seadusi olukorra parandamiseks. 1922. aastal anti perekonannimed
Petserimaa ja Eesti- Ingeri elanikele, kel need seni puudusid. 1927.aastal valmisid reeglid
vene nimede eestikeelsetesse dokumentidesse kandmiseks(Must 2000: 59,60). Samal aastal
sätestas Riigikohus, et vana kirjaviisi muutmine nimes on igapäevane tegevus, seda ei loeta
nime muutmiseks vaid parandamiseks ja seda võib teha ka perekonanseisuametnik
asjaajamise korras isiku enda soovil juhul kui oli tegi sama nimega. Ka saksapäraste ja
annaabi.ee 
