Augustikuu arvustus
Kaljuste), salasuhtes elav Ivy (Kaie Mihkelson), identiteedikriisis vaevlev Karen (Hilje
Murel), nümfomaani kalduvustega teismeline Jean (Marta Laan) ja mitmed teised. Sellega
näeme põlvkondadevahelisi arusaamatusi ja pingelisi suhteid, mis panevad mõtlema koos
elatu üle, mille käigus selguvad hästi varjatud eluseigad.
(http://www.draamateater.ee/augustikuu)
"Augustikuud" võib nimetada klassikaliseks psühholoogiliseks peredraamaks, mis
vaatleb luubi all ühe pere elu ja võtab vaevaks põhjalikumalt süveneda, millised keerdkäigud,
arusaamad, hirmud, kartused, soovid ja rõõmud seda koos hoiavad. Näitlejad mängivad oma
rollid suurepäraselt välja. Näiteks pereema Violeti (Ita Ever) ja vanima tütre suhe on nii
loomulik, nagu oleks terve elu koos elanud. Narkomaanist emana suudab Ever mängida hästi
rolli sisse ja üllatab ikka ja jälle oma noorusliku käitmusega. Tema monoloogid olid nii siiralt
annaabi.ee 
