RALPH WALDO EMERSON
südame ustavusse, ta alustugede kummutamatusse toekusse.
Selle teema ahvatlusele on võimatu vastu panna, ja seetõttu jätan veidikeseks kõrvale
ülevaate madalamast sotsiaalsest kasust, et kõnelda sellest valitud ja pühast vahekorrast, mis on
üks absoluudi liike ja mille kõrval isegi armastuse keel mõjub kahtlase ja labasena niivõrd on
see viimasest puhtam, ja jumalikum kui miski muu.
Ma ei taha käia sõprustega ringi pepsilt, vaid kõige karusema julgusega. Kui nad on
tõelised, siis pole nad mingid klaasniidid ega jäälilled, vaid kõige tugevam kõigest, mida me
tunneme. Sest mida me praegu, pärast kõigi nende ajastute kogemusi, õieti teame loodusest või
iseendast? Mitte ainsatki sammu pole inimene astunud oma saatuse probleemi lahendamise
poole. Rumaluse taunimises ühineb kogu inimeste kirev lõputus. Ent rõõmu ja rahu magus siirus,