Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus
Opéra'lt (seal esitatigi tõsiseid oopereid).
Grand opéra. Kuni 1820. aastate lõpuni valitses prantsuse tõsise ooperina tragédie lyrique (vt eelmine konspekt). Selle
vahetas välja g.o., mille esimesed ilmingud pärinevad 1820. aastate lõpust: Auber (üliedukas opéra comique'i
komponist, meenutage: "Fra Diavolo") kirjutas suurte kooride ja lavaefektidega ooperi "Tumm Porticist" (La muette de
Portici; 1828), mille libretist oli Eugène Scribe. Selle peosa on tumm neiu Fenella (ooperis!) -- pantomiiline roll. Tema
karakter, reageeringud, osalemine sündmustikus antakse edasi muusika kaudu ja muidugi pantomiimina laval. On selge,
et koos niisuguse teosega kasvasid publiku ootused lavastuse visuaalse külje ja tegelaste liikuvuse osas. Ooperi autorid
soovisid pealinna suurt publikut jahmatada ka eriefektidega eriti kuulsaks sai Vesuuvi purse ooperi viimases vaatuses.
Teine oluline g.o. 1820
annaabi.ee 
