Rukkileib eestlaste toidulaual referaat
leiva hulka. Sammal oli leiva ära rikkunud, teinud selle kibedaks nagu tubaka. Leib
põlenud varda otsas nagu tael. Baltisaksa publitsist, keelemees ja kauaaegne Põltsamaa
pastor August Wilhelm Hupel kinnitab 18. sajandi lõpul: ,,Nii vaesed kui rikkad
söövad aganaleiba, see tähendab, nad ei puhasta pekstud rukist aganatest, vaid jahvatavad
ja küpsetavad mõlemad koos. Lätlased ja eestlased söövad äärmiselt viletsat
leiba, mida võib tulega süüdata. Ainult peopuhkudeks küpsetavad nad nisust või
puhtamast rukkist, kuid mitte kunagi püülijahust." Eks seetõttu ole ka vanarahva
hulgas küllaltki levinud aganaleiba hästi iseloomustavad ütlemised, et leib olnud nii
kuiv ja kerge, et tuul viinud selle ära; tuld ei võinud leivale ligi lasta, läks põlema.
Hoiatati: ,,Lapsed, tasa tulega, soojad leivad laudil." Aganaleiba tuli pärituult süüa,
vastutuult süües läksid aganad silma. Ka on teada, et aganaid olevat lisatud teradele
annaabi.ee 
