E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
enesele roosiõie . . .
Aga nüüd ehmatas ta isegi:
«Mis ma teen? Ma olen võõras aias ja rikun võõrast vara!»
Ta piilus kartlikult ringi» kuid siin oli kõik vagane, nii kodune, et kartus kohe kadus ja
täielikule rahutundmusele maad andis. Neiu sammus edasi, sinnapoole, kus jahe
metsviinapuu-lehestik puhkamisele kutsus. Kuid siin kadus ta julgus, ta jäi kohkunult seisma.
Keegi noormees istus seal punutud pingil laua
53
ääres, toetas kõrget otsaesist peopesasse ja luges kirjutatud raamatut, mis ta ees lahti seisis.
Emiilia kerge karjatuse peale tõstis meesterahvas pead ja kaks lahket, mõtterikast silma
vaatasid
tulijale vastu.
«Lossipreili!»
«Jaanus!»
Noormees kargas püsti. Kohmetus, mis tema näost paistis, andis neiule julguse tagasi ja pani
ta koguni naeratama.
«Anna andeks, Jaanus,» ütles ta vanale sõbrale teretamiseks kätt vastu sirutades, «mina
sattusin jahil 'hoopis kogemata siia