Lauleldus: Uku ja vanemuine. Laulupeod 1.laulupidu toimus 1869 Tartus, mida korraldas vanemuise president ja Postimehe tegija Jansen. Kavas oli: 12 vaimulikku +14 ilmalikku. Ainult 2 neist oli eesti keelsed. A.Kunileiu laulud- Sind surmani, Mus isamaa on minu arm (sõnad Koidula). Esinesid põhiliselt Lõuna-Eesti koorid, osalejad majutati kodudesse- 749 lauljat, 45 koori ja 1 maksa meeskoor, 4 pasunakoori, 42 mängijaga. 2.laulupidu 1879 Tartus ja 3. 1880 Tallinnas. Peoluba oli raske hankida, kavade ülesehitusel oli probleeme. 3.laulupeol oli vähem rahvast (aint Põhja-Eestlased). Tekkisid uued kooriliigid, eestikeelne repetuaar suurenes, tulid ka raskemad laulud. Kolm esimest laulupidu on meile väga tähtsad, need andsid meile rahvuslikud traditsioonid. Laulupeoeel. 19.saj oli juba küllalt kirjaoskajaid, anti välja palju raamatuid, ent mitte noodiraamatuid. Esimene Eesti helilooja oli Karl Karell, andis välja oma klaveripalade ja orelimängu õpiku
põhjalikult välja loa saamise kahe aasta pikkused keerdkäigud. Baltisakslaste arvates olevat eestlaste priiusepidu mõisnike võimu langemise leinapidu. Ka kubernerivahetus 1868.aastal ei toonud loa saamist lähemale. Vene keskvalitsuse arvates oli pidu balti aadli korraldatud, näitamaks kohalikku võimu. Pastor A.H.Willigerode hurjutas kirikukantslist ,,maarahva" muutumist ,,eesti rahvaks" ja Maarja koguduse jagunemist kaheks, millest teise poole moodustavat ,,Vanemuise" selts. Ametlik peoluba saadi 20.veebruaril 1869,vaevalt neli kuud enne peo tähtpäeva. Loasaamise tahtlik viivitamine näis olevat taktikaliseks võtteks: peo korraldamist ei tahetud keelata, kuid nõusoleku viivitamisega loodeti peopidamine nurja ajada. Õnneks olid korraldajad ennem rohkelt ettevalmistusi teinud. Riigiasutuste positiivne otsus oli suureks löögiks baltisaksa kirikujuhtidele, kes kaalusid isegi peost loobumist. Ometi
annaabi.ee 
