Tõde ja Õigus II Terve tekst
,,Prostsai, moi tovarists, moi vernõi sluga,
Rasstatsja nastalo nam vremja.
Teper otdõhhai..."
Nõnda lõppes see suurelt kavatsetud ja kaua ettevalmistatud pidu, sest polnud enam ühtegi,
kes oleks tahtnud ruumi jääda, mida oli just praegu külastanud surm. Pealegi oli ju paljudel
tegemist härra Voitinski korjusega. Inimesed tõttasid siia ja sinna ja küpsuspidu oli ununenud,
nagu poleks teda üldse olnudki.
Ja imelikuna tundus peokorraldajaile, et nemad olid mõelnud kõigele, mitte aga surmale. Jah,
isegi kalamari oli neil rohkem südamel seisnud kui surm. Aga nüüd seisis kalamari enamasti
söömata ja kõik askeldasid surma pärast, sest surm tõmbas kõigest kriipsu läbi. Siin oligi see
silmapilk, kus Vellemaa südamest kahetses, et ta vähemalt luulekeeleski polnud öelnud tõtt, ja
temaga kahetsesid kaasa kõik need, kellel oli tagavaraks hulk tõdesid direktorile ja õpetajaile.
annaabi.ee 
