teedrajav 35mm ühe-objektiiviga peegelkaamera 1947.a. konstrueeris ameerika leidur E.Land esimese monoprotsesskaamera. Ajalugu 1948: Hasselblad Rootsist pakub oma esimese keskmises formaadis peegelkaamera kaubanduslikuks müügiks; Pentax võtab Jaapanis kasutusele automaatse diafragma; Polaroid müüb hetkeks must-valgeid filme. Ajalugu 1949: Ida-Saksas Zeiss'is arendab Contax S esimese peegelkaamera koos pöörava pentaprisma pildiotsijaga. 1955: Edward Steichen vaimuliku ,,Family of Man" näitus New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis Contax S Ajalugu 1959: tutvustati Nikon F-i. 1960 ja 70.a. tulid müügile poolautomaat- ja automaatkaamerad, automaatteravustamisega, elektrooniliselt juhitava katikuga ning filmiveomehhanismiga fotoaparaadid. 1963: Esimese väljatöötatud värvifilm Polaroidi poolt Nikon F Ajalugu
Digitaalse peegelkaamera LCD-l reeglina (uuemad ja kallimad on ka juba otsevaatega nt Nikon D3) otsevaadet ei ole. Peegalkaamera puhul kuvatakse pildistatav optiliselt pildiotsijasse. Fotoaparaadi objektiivi taga on ka neil, nagu kõigil digikaameratel, valgustundlik sensor mis täidab sama funktsiooni, nagu kompaktkaamera puhul film. Selle sensori ja objektiivi vahel on aga veel peegel. Sellest tulenebki peegelkaamera nimetus. See peegel peegeldab objektiivist tuleva kujutise üles, kus asub pentaprisma või -peegel. Pentaprisma või -peegel omakorda suunab sellesama kujutise kaamera pildiotsijasse aparaadi taha. Niimoodi optiliselt üle kantav kujutis on täpselt seesama, mida "näeb" objektiiv. Pildistamise ajal liigub sensori ees olev peegel ülikiirelt üles ning kujutis langeb sensorile. Sealt edasi muudetakse see juba digitaalpildiks. Keskmisel digipeegelkaameral on tänapäeval 6MP sensor. Seega ei ole ta pildikvaliteet veel
annaabi.ee 
