Hiiglase tütar täitis nukralt isa käsku, kuid keeletark anus, et tütar nad mere kaldale viiks. Tütar täitis mehikeste palved ning puhus Lennukile isegi hoo sisse. Nad seilasid jälle öid ja päevi, ikka põhja poole, kuni jõudsid uue saareni. Saarel elasid imelikud olevused, kes olid poolenisti poisid, poolenisti koerad. Nad ei tahtnud, et Kalevipoeg oma meestega saarele tuleks. Kalevipoeg hakkas penisabalisi hoolikalt tapma. Ta tappis neid sadu ja tuhandeid, kuni leidis hobuse ning ratsutas saart uurima. Järsku tõmbas üks väike mehike nööri hobuse jalgade ette ning hobune kukkus. Kalevipoeg oli väga vihane. Ta rebis maa seest ühe tamme ning hakkas maad kündma, et selle saare elanikud ei saaks enam midagi kasvatada. Kohale ilmus saare tark , noomis vägilast ja ütles, et Kalevipoeg läheb maailmalõpu asemel põrgusse. Kalevipojal oli oma mõtlematuse pärast väga kahju ning ta
merekaldale, piiga viis nad sinna. Hiigla tütar puhus nende laevale hoo sisse ja ,,Lennuk" sõitis edasi põhja poole. Varsti nägid nad virmalisi. Päike oli peitu läinud, Uku oli armuandeks pannud virmalised vehklema, et Kalevipoeg näeks edasi sõita. Lõpuks jõuti Penisabaliste maale, neeed olid inimesed, kelle pool kehast oli koera oma. Nad ei lasknud kedagi kaldale, Kalevipoeg otsustas nendega võidelda tappis neid tuhandeid , lõpuks sai ühe kõrvi täku omale, ning kihutas sellega penisabalisi tapma. Kuid üks võõras mehike jäi risti ratsu ette seisma ja hobune komistas ning kukkus samblasoosse. Siis Kalevipoeg kahetses, et oli neid inimesi tapnud ja ppalus Ukut, et too annaks sinna kala ja maad. Kalevipoeg rääkis targaga, tark ütles, et ta peab koju minema, seal on slavärav, mis viib maailma lõppu. Lõpuks jõuti koju, seal oli kõik parem kui mujal Olevipoeg sai linna valmis, sinna ilmus kõiksugu inimesi sõja eest varjule. Kalevipoeg pani
annaabi.ee 
