Süda ei õitse. Ma laulsin laule Kuid kinkisin kõik ära. Tuul, see tänas mind Sookalmides on mu ütlemata sõnad. Tundmatu autor 12 SEE ON INDIAANI SUVI Pilved on mööndavalt maad ligi, ripuvad nagu rasked udarad, nõristades halli sappi. Tuulehurdad tantsivad galoppi, nende vilistav falsett vihiseb taeva all nagu rakett. Õuest on kadunud laste huiked, ära varaselt linnu luiked. Astrid aias pekstud porri, penigi pagenud onni. Sügis oktoober. Ent sa oled tagasi, rohkem ma ei küsi, kas, et sa kaua ei püsi, sest kullas ja purpuris metsateed on kiiresti tuhaks põlevad teed. Kuid su hiline lembus on vaeslaps selle embus. See on indiaani suvi, pärast seda tuleb talv ja lumi. Salme Ekbaum 13 NOVEMBER Võtaks toda vahust novembrikuud, kadu, kõdu ja tuulte turma. Suvi on mõistetud armutult surma
Seal on veel tõsiseid eestlasi. Ja kui mina veel kauemaks siia jään, siis saan ka mina päriselt eestlaseks, kui mitte muidu, siis vähemalt selleks, et ma tahan ometi midagi olla. Sest ega see veel midagi ole, kui ma ütlen: ma pole kadakas. Aga mis ma siis olen? Ma pole midagi, see on vastus sellele tähtsale küsimusele. Kas olete kunagi tundnud, kas või silmapilgukski, viirastusena või unenäos, et Te pole mitte midagi. Kõik on, aga Teie ei ole. Möödajooksev penigi on, aga Teie mitte. Teised kõik on midagi, aga Teie ei ole. Kui Te tänini pole seda veel tundnud, siis katsuge tunda. See on heaks õpetuseks. Katsuge asetuda minu seisukohale siin võõraste inimeste keskel, kes kõik on midagi. Kui keegi ütleb, et tema on sakslane, rootslane, prantslane või inglane, siis tunnen ma igakord, nagu näitaksid nad näpuga oma selja taha, öeldes: näete, ma olen üks neid, kes seisavad seal, ja kui
annaabi.ee 
