V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kergesti midagi juhtuda. Sellepärast valvaski ta üleval kellatornis, «unistades oma unelmas»,
nagu ütleb Rabelais, heites vaheldumisi pilku kambrile ja Pariisile, valvates mustlastüdrukut
hoolsasti nagu koer, hinges tuhat kahtlust.
Uurides suurt linna oma ainsa silmaga, mida loodus nagu kahjutasuks nii teraseks oli
teinud, et see peaaegu täiesti korvas Quasimodo puuduvaid organeid, märkas ta äkki, et
Vieille-Pelleterie kaldapealse siluetis oli midagi eriskummalist: seal nagu liikus midagi,
valkja vee taustal polnud mustalt eralduv käsipuujoon enam sirge ega liikumatu nagu teistel
kaidel, vaid seal hõljusid nagu jõe lained või nagu edasiliikuva rahvahulga pead.
See paistis talle imelik. Ta teritas oma tähelepanu. Näis, nagu oleks seal Vanalinna poole
liigutud. Kuskil polnud mingit valgust näha. Liikumine kaldapealsel kestis mõnda aega, siis
annaabi.ee 
