Aadlikud tohtisid igaüks ühe hobuse ja mõõga ühes võtta. Kui nüüd väravad avati, hakkasid nad kurvalt minema. Talupojad aga ei pidanud oma lubadust, vaid loopisid kividega nad kõik surnuks. Seal langes foogt 5 orduvennaga ühes palju muu perega." See saarlaste vastuhakkamine tundus ordule palju tõsisemana kui harjulaste mäss, mis oli ordule tulnud esialgu ainult kasuks, sest ta oli saanud sellega Harju ja Viru oma valdkonda. Talve ajal eestlased ei saanud enam pelgupaikadesse varjule pageda. Kõige halvem oli harjulaste seisukord, kellel ei olnud vallutatud ühtegi linnust, kus nad oleksid saanud vastu panna. Ehitati küll kaks metskindlust, kuhu oma naiste, laste ja varaga varjule mingi, kuid need polnud küllalt kindlad orduvägedele vastupanuks. Mõlemad kindlustised langesid vaenlase kätte, nähtavasti õige raske võitluse tagajärjel. Surmavalt said haavata kaks kõrgemat orduhärrat. Saarlaste vastupanu polnud veel murtud. 1344. aasta veebruaris kogus
Aadlikud tohtisid igaüks ühe hobuse ja mõõga ühes võtta. Kui nüüd väravad avati, hakkasid nad kurvalt minema. Talupojad aga ei pidanud oma lubadust, vaid loopisid kividega nad kõik surnuks. Seal langes foogt 5 orduvennaga ühes palju muu perega." See saarlaste vastuhakkamine tundus ordule palju tõsisemana kui harjulaste mäss, mis oli ordule tulnud esialgu ainult kasuks, sest ta oli saanud sellega Harju ja Viru oma valdkonda. Talve ajal eestlased ei saanud enam pelgupaikadesse varjule pageda. Kõige halvem oli harjulaste seisukord, kellel ei olnud vallutatud ühtegi linnust, kus nad oleksid saanud vastu panna. Ehitati küll kaks metskindlust, kuhu oma naiste, laste ja varaga varjule mingi, kuid need polnud küllalt kindlad orduvägedele vastupanuks. Mõlemad kindlustised langesid vaenlase kätte, nähtavasti õige raske võitluse tagajärjel. Surmavalt said haavata kaks kõrgemat orduhärrat. Saarlaste vastupanu polnud veel murtud. 1344
Algatajaks oli arvatavasti ordu, kes soovis piiskop Alberti äraolekut kasutades Liivimaal juhtivasse rolli astuda. Orduvendadest, riialastest, ristisõdijatest, liivlastest ja latgalitest koosnev vägi läks külmas vastutuules mööda merejääd Soontaganasse, võttis sealt teejuhid ja liikus edasi Revalasse. Peaväest ette jõudnud Vesike liivlaste salk süütas esimese leitud küla soojasaamiseks põlema, mis aga hoiatas teisi revalasi vaenuväe tulekust ja võimaldas neil pelgupaikadesse põgeneda. Liivimaalased rüüstasid Revala idaosa ja asusid siis mööda merd saagi ja vangidega tagasi minema. Saarlaste või teiste eestlaste kallaletungi kartes liiguti ettevaatlikult ja Liivimaale jõudmine võttis aega kümme päeva. Lindanise lahing, 1219. 1219. aastal maabusid Lindanisa (praegune Tallinn) linnuse juurde kuningas Valdemar II juhtimisel kuninga vasallid Põhja-Saksamaa rannikualalt,
annaabi.ee 
