E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«On ta juba valmis, või laseb ta ennast häält tegemata tuhaks põletada?»
mõtlesid mehed.
Valju mürinauga kukkus katus sisse. Tulesädemed lendasid kaugele ümberringi, ait ja
laudad põlesid ka juba, hooviseinu lakjois leek. Hakati hoovist välja põgenema. Oodp
ärkasoma
tuimusest. Sulaste nõu oli vc na Tambet tulle visata, aga Oodo käskis teda üles tõsta ja
lossi kända.
Kogu salk koondus põlevate hoonete ette metsa aarde. Endine ülemeelik lust oli kadunud.
Tule eest pelgudes võeti oma surnud ja haavatud kaasa ja leiti, et kolm õitsvat rüütlivõsu, kes
oma vanemate rõõm ja armukeste igatsus olnud, kerge-meelse tembu eest eluga olid maksnud.
Peale selle oli kolm sulast surma saanud ja mitmeil tunnistasid valusad haavad, et lõbus nali
oli
muutunud kurvaks tõsiduseks.
Pikkamisi lagunesid põlevad hooned, kuni viimaks suitsvateks tukkidehunnikuteks kokku
langesid. Kõrge korsten üksi seisis veel ja sirutas oma suitsunud pead nagu tumedat ähvardust
taeva poole