V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ründajaile otsa vihase tiigrina hambaid kiristades.
Preester, kes oli tagasi saanud oma sünge ja tähtsa ilme, andis Quasimodole märku ja
tõmbus vaikides tagasi.
Quasimodo astus nüüd ees, rahvast teelt kõrvale tõugates.
Kui plats ja rahvas neile juba selja taha oli jäänud, tahtis salkkond uudishimulikke ja
päevavargaid neile järele minna. Nüüd asus Quasimodo taha ja järgnes ülemdiakonile
tagurpidi jändrikuna, tigeda peletisena, valmis igaühele kallale kargama. Ta pingutas oma
liikmeid, lakkus oma metssea-kihvu ja urises vihase metsloomana, hoides rahvahulga
hiiglalainetust vaos ainuüksi mõne liigutuse või pilguga.
Nad mõlemad lasti minna kitsasse hämarasse tänavasse, kuhu keegi ei julgenud järele
tulla: juba ainuüksi Quasimodo õudne, hambaid kiristav kogu kaitses jälgimise eest.
«Väga hämmastav!» lausus Gringoire. «Aga kust, kurat võtaks, saaksin ma õhtust süüa?»
66
IV
annaabi.ee 
