Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19. sajandini
Väga oluline aspekt, mis tegi orjast inimese oli pekuuliumi ( peculium) institutsioon, mis oli
osa varast, mis oli jäetud orja kätte. Kuna orjal ei olnud mingisuguseid õigusi, polnud tal ka
omandiõigust. Kõik asjad, mis orjal olid kuulusid isandale. Avalike orjade puhul olukord
teine. Reeglina kõik orjad omasid mingina mingit vara, mida teoorias nad omada ei tohtinud.
Nt riided või möödel vms. peculium siis isanda varast eraldi olevad esemed. Pekuuliumi
suurusele ei olnud erandeid . Pekulium võis olla maa, vallasvara, võlakirjad, raha.
Suuruselimiite ei olnud, kui palju võis olla peculiumi orja käsutusse antud. Alati osa varast,
mis oli isanda varast eraldi ja selgelt eraldatud. Isanda raamatupidamises pekuuliumid käisid
need ka orja alla, mitte ei olnud isanda käsutada. Isand võis teoorias spekuuliumi ära võtta aga
seda ei peetud heaks tooniks. Umbes nagu kui vanemad võtavad lapselt taskuraha ära. Samas
mitte kõik orja kätte läinud asjad ei olnud pekuuliumid