Eduard Vilde referaat
raamatus kasutada tahtis ja vestles erinevate inimestega. Romaanis esitatakse tõetruu pilt
talurahva õigusetust olukorrast saksa feodaalide ikke all. Eesti talupoeg oli harjunud, et
mõisnik on tema täielik käsuandja. Kahele talupojale, esitatakse süüdistus ja karistuseks on
150 piitsahoopi. Ühehetkega muutuvad karistatute kaaslased talupojad - alandlikest
armupalujaist vaprateks vastuhakkajateks, kes päästavad mehed peksupingilt. Teiseks
kujutatakse romaanis, kuidas eesti talupoeg pöördub viimases abisaamise lootuses usu poole.
Vilde ajaloolise triloogiaga algab eesti kirjanduses uus suund ajalooliste sündmuste
kunstilises käsitluses. Ta jääb oma teostes endiselt realistlikuks ja kriitiliseks. Teostes käsitleb
kirjanik taunivalt usu ja kiriku rahvavastast osa talurahvaliikumises. (Mihkla, K. Eduard Vilde
elu ja looming. 1972)