Eesti kirjanduse ajalugu I eksam
kujund: otseselt peksu või löömist ei toimu, aga kepp on hirmutav ja kõnekas element
võimuesindaja käes. Sellega seostuvad hirmud, õudusunenäod jne. Kepi sünonüüm on vitsad. Sealt
edasi viib kujundiahel järgmise elemendini: katkine, purustatud, läbipekstud keha. Seda on
kasutanud Vilde, seda motiivi leiab juba ärkamisaja luules. Mida katkisem keha, seda enam
toonitatakse orjuse ebainimlikkust. Üks levinud kujund, mida kirjanduses kasutatakse, on see, et
kirjanik ei vaatle peksuhetke, vaid selle peegeldust, nt mõisatallist kostva appikarje, röökimise
kaudu. Hääl levib kaugele, kirjanik paneb inimesed vastavalt sellesse probleemi suhtuma. Nt
„Mahtra sõjas” kuuleb karjumist Juliette, kes võtab orjuse osas seisukoha.
Ajaloost teame n-ö esimese öö õigust, mis on naise kui orja element. Kui talupojad abielluvad, on
mõisnikul õigus veeta naisega esimene öö. Pole teada, kui palju seda tehti. Andrei Hvostov kirjutas
sellest novellivisandi
annaabi.ee 
