Nad usaldavad mind ja see on minu jaoks väga tähtis. Mul on hea meel, et sain kadunud Krõõda heaks midagi head teha, tema soovi täita. Krõõt oli hea hing ning me saime hästi läbi, ta on mulle eeskujuks. Kahju, et temaga nii läks. Kuid olgu veelkord öeldud, tema lapsi armastan ma sama palju kui enda omi. Ma teen kõik selleks, et nemad õnnelikud oleks. Olen valmis kasvõi valetama, maksku mis maksab. Kaitsen neid peremehe Andrese eest, visaku ta mind välja või peksku vaeseomaks, mina oma meelt ei muuda. Rääkides Andresest, siis soovin, et me saaksime paremini läbi. Tema aina heidab mulle ette, et mõtlen ainult Jussi peale ja ei suuda muud teha. Ta võiks aru saada, et see on minu jaoks hell teema ning jääbki selleks. Ma tahaksin nii väga Andresega rääkida maailmaasjadest ja usaldada teda, aga miski minus ei suuda seda. Mõnikord ma isegi kahetsen, et vargamäele perenaiseks tulin. Siis, aga
praegu. Kultus pole Eestile midagi eriomast, sellest ajast on pärit palju Maarjale pühendatud kirikuid jne, ka maarjahein jne. Neitsi Maarja kujutab Henrik üheks oluliseks justkui tegelaseks. Esitab teda meeletult elavana. On selle piirkonna koloniseerimise patroon; ilmalike naistega seoses mainitakse korduvalt röövimist, äraviimist. Kasutab seda kui kinnisvormelit eri lahingute puhul. Korra saavad sõna Järvamaa naised, kes võitlevad saarlastega: „Peksku teid sakslased!”; ühes olukorras tuleb välja, et saarlased käituvad naiste suhtes vägivaldselt, metslaslikult: vägistamine, polügaamsed abielud, müümine. Ordusõdurite käitumise kohta me detailset infot ei saa; emana käsitleb metafoorselt Riia e Liivimaa kirikut. Eesitmaa kirik on alluvussuhetes selle kirikuga, oleks nagu tema tütar. „Liivimaa kroonikas” saavad alguse ka piirkondlikud narratiivid. Kroonikas on tähelepanu pööratud eri Eesti aladele
annaabi.ee 
