Tõde ja Õigus II Terve tekst
surmahädas hüppas tagakambris lauale, kus jättis musta jälje avatud palveraamatus
Immaanuelile. See jälg peab küll praegugi seal olema -- mõtles Indrek, ja äkki hakkas tal sest
ammu surnud karvasest koerast kahju, sest ta arvas veel praegu nägevat tema kilavaid silmi
pimedast nurgast tünnide vahelt. Härdal meelel tõusis ta istmelt, et jumalaga jätta, sest ta ei
võinud enam näha ega kuulda seda vanameest, kes tuletas talle meelde vorstide lõhna ja
vaeseomaks peksetud koera, sest see omandas ihu- ja hingehädas nagu inimese näo. Aga
härra Schulz ei pannud teda tähele; tema kõneles kalmudele, neile valevirnadele ning Indrek
astus katseks mõne sammu, et kas kõneleja ehk nõnda temast välja teeb. Aga kui ka see
kõneleja ükskõikseks jättis, lahkus Indrek sõnalausumata tasakesi. Kui kaua härra Schulz
kõneles või kas ta pärast üldse mäletas, et keegi tema kõrval istunud, seda ei saanud Indrek
annaabi.ee 
