Kristiina Ehini luulekogu "Kaitseala" analüüs.
jätku enam tegutsemiseks. Üpris sarnase meeleoluga oli luuletus „Torm mind
peksab...“, mis osutus mulle väga hingelähedaseks. Luuletus on üksinduse ja
lootuse teemal. Ehin läbi luuletuse justkui nagu ütleks: „Seisa tugevalt
probleemidele vastu ja ära kaota lootust, et kuskilt tuleb abi!“ Luuletus kõneleb,
et probleemid ja raskused tungivad inimese sisse ning väljapääsu vist nagu ei
olekski – „Torm peksb mind nagu merd, koju vist enam ei saagi, kinnised väravad
paiskuvad äkki lahti...“. Lootus oleks nagu kadunud – „...lammutage lammutage
mu lootuse madalat laudaeda, madalat ja mereripsmetest märga...“. Kuid samas
lõpuks autor ikkagi ütleb, et lootust ta ei kaota vaid seisab raskustele
surmkindlalt vastu – „... ootan ikka veel õlad paigal nagu kaljud...“.
Ehinit peetakse kaasaja üheks populaarseimaks luuletajaks, kuid vaatamata
annaabi.ee 
