Mütoloogia
Tema ees põletati küünalt, mis asus vasest keeratud spiraalis. Ta oli üldine aitaja
ning õnne andja. Kaitses vilja, varjas põlde rahe, põua ja välgu eest.Valitses ilma ning ta kuju oli
üldjuhul viljasalves. Välja toodi ta erilistel juhtudel. Näiteks karjalaskepäeval, siis kui kari tuli koju ning
jaanipäeval. 1931/33 aastast on pärit viimane palve talle.
Peko ei asu ühes talus, vaid vahetab tihti omanikku, nii kord aastas.
Pekoga on seotud müsteeriumilaadne kultusetalitus nn. Pekopidu sügisel. Inimesed algul söövad, siis
sebivad ringi ja üritavad endal verd välja saada. Meelega ei tohtinud ennast haavata. See, kellel tuleb, on
Peko peremees. Setud uskusid, et kus majas Peko, seal ka õnn. Siis süüakse veel ning rahvas pidutseb
edasi kuni valge ajani.
annaabi.ee 
