Anna Haava - „Väike luuleraamat“
vaja. Varsti tuliaga vanamees uuesti tagasi, sest ta ei järginud arsti nõuandeid (võttis rohkem
rohtu kui oleks pidanud, läks talvel ojja suplema). Ma arvan,et see luuletuse teeb humoorikaks
see, et vanamees ei saanud aru, et ta eiole enam noor. Ta ei saanudkõike teha, mida ta noorena
tegi.
„ Ooh-mis see külm, tühi, nüüdminule teeb!
Kes kalamees olnud, see seda teab!
Olen mitu korda Peipsigi kukkunud,
jääpraos, pai tohter, sääl supelnud,
ei kordki veel surnud, ei uppunud“
„Ei igatse kadunud aegu“ pean ma luulekogus kõige õpetlikumaks luuletuseks. Leidsin
sellest luuletusest, et tuleb mõelda positiivselt tulevikule ja mitte olla minevikus kinni. Kuna
Anna Haaval oli raske elu, imestan ma, kuidas sai ta nii positiivne olla. Seepärast inspireerib
see mind veel rohkem mõtlema positiivselt.
„Ei igatse kadunud aegu,