Kevad Marie Underi ja Henrik Visnapuu luules - luuleanalüüs
liigutavat, hella / ... / kesk viletsust ja videviku hallust / ma kahtlesin ju kevadises jõus, / jääkilde ujus
minu verenõus / ... / nüüd valgus soojusega ühes nõus / nii palju raiskab hüljatulle hellust. / Ma usun
taas, et saabub ülestõus." Sama, rahunenud meeleolu jätkab ta oma elu lõpuni, ka viimases kirjutatud
luuletuses, kus ta küll ei jäta oma vastusteotsimist, kuid sõlmib maailmaga rahu.
See õitsmine on mulle raske kanda
kui sammuksin ju üksi Toone randa
peol peieroog.
Ma muretumalt vilistades lähen
ning puistab õielehti mulle pähe
üks tuulehoog.
Miks peaksin elust lahkuma ma mures,
kui kõik, mis õitseb, möödumatult sureb,
ei tea, miks kust?
Mu ahastus ja armastus siin ilmas
saab leidma armu igaviku silmas,
sääl teispool ust.
annaabi.ee 
