Platoni Pidusöök
Viimasena võtab sõna nokastanud Alkibiades, kes poole öö pealt peole saabub. Alkibiades kirjeldab, kuidas
Sokrates tõepoolest ei hooli keha ilust ega maisest kasust. Kõigepealt räägib ta, kuidas ta püüdnud Sokratest ära
võrgutada, kuid kuidas too hoidunud „sokraatilisest armastusest“, nii et „kui olin Sokratesega terve öö maganud,
tõusin üles täpselt niisugusena, nagu oleksin maganud isa või vanema venna juures“ (236). Ehk teisisõnu, Sokrates
ei lase end meelelistest peibutistest eksitada. Seejärel jutustab Alkibiades Sokratese vaprusest sõjas, kus ta ei
lasknud end meelelisest hädaohust eksitada (st. Sokratest ei eksita ei meeleline mõnu ega meeleline kannatus).
Muuhulgas jutustab Alkibiades huvitava loo, kuidas Sokrates Potedaia sõjakäigul kord laagris olles seisnud ööpäev
läbi liikumatult ühe koha peal püsti ja mõtisklenud. See on huvitav kontrast kreeklaste muidu nii füüsiliselt kui