Muutunud meeleolud väljendusid ka kunstis. Loomulikult ei langenud kunstnike loomingulised võimed, kunsti areng jätkus ja 4. sajandit e.m.a. peetaks kreeka plastika teiseks õitseajaks, kuid uus ajavaim vajutas sellele oma pitseri. 4. sajandi skulptuurides on kadunud rahu ja senine tasakaal. Kujud on täis liikumist, käsitluslaad on maaililisem. Järjest rohkem pöörati tähelepanu inimkeha formaalsele ilule, riietuse voltide peensusele jms. Kõik muutus õrnemaks ja pehmemeaks. Kadus 5. sajandi mehine kindlus. Skulptorid hakkasid aina enam kujutama naisi. Praxiteles, Knidose Aphrodite Eelmainitud Skopase loomingust on kõige tuntumad osa Halikarnassose mausoleumi friisi reljeefe, mis kujutavad kreeklaste võitlusi amatsoonidega. Skopas kasutas materjalina ainult marmorit, mille nüansirikkus sobib tõepoolest eriti hästi tema loomingulaadile. Kasutatud kirjandus: Jaak Kangilaski "Kunstikultuuri ajalugu 10. klassile"
sportlaslikeks, nagu Myroni Kettaheitja ja Polykleitose Odakandja. Teise tuntud skulpturisti Pheidiase 12 meetri kõrgune Athena figuur, on krüselefantiin tehnikas puuskulptuur kaetakse elevandiluu plaatidega, kulla ja ehtsate riietega. Pheidias kujutas skulptuuris väga loomutruult traperiid, ehk kangast. Hellenistlikust perioodist hea näide on Praxiteles, kelle töö Apollon sisalikuga on võetud mütoloogiast ja mehe figuur on muutunud naiselikumaks, pehmemeaks. Hellenistlikul perioodil läksid figuurid lopsakamaks ja lihaselisemaks. Materialiks oli lubjakivi ja marmor. Reljeefis tuli skulptuur järjest väljapoole kuni sai vabaplastiliseks teoseks. Hea näide on Laokoon poegadega, mis jäädvustab surma hetke. Kreeka kunsti tunneme tihti läbi Rooma koopiate. Rooma Trajanuse sammas on loomulike figuuride reljeefidega kaetud. Just naturalistlikkus ja portreelikkus on Rooma skulptuurile omane, näiteks Augustuse figuurid. Roomlased lasid ka
annaabi.ee 
