Torm - Lühike ülivõrre, lühike mitmus
"
Bard naeratas ja lausus: ,,Neid vanu hällilaule olen teadnud nii kaua, et nad on
saanud osaks minust. Iga kord, kui näen päikeseloojanguis lillepäid, pilvi, järvi, põlde
või kõrgeid tornilippe, meenub mulle mu kodu, kuhu kord naasema pean, et mitte eal
enam seigelda."
,,Miks mitte praegu, kui nii igatsete?" uuris pisem, julgelt sõrmi üle harfi
libistades. Magusad helid kajasid alleel uinutavalt vastu.
,,Pole põhjust," vastas mees ja võttis kübara peast, selle pehmemaile rohule
asetades, ,,Tahate, ma jutustan teile ühe iidse loo?"
Kerjuslapsed armastasid muinasjutte, nii kuis kõik head lapsed, ja olid
meeleldi nõus, võttes bardi kõrval mugavaimad istekohad.
,,Mitte alati pole siin sirgunud see toretsev mereäärne linn, kuis seda praegu.
Jah, mulle tundub kui eile laiusid tolle liivakarva müüri taga udused orud... Orgude
vahel kõrguv igihaljas mets, mis ääristas tolmuste teede järske kurve, oli koduks
annaabi.ee 
