Maailmakirjandus
kultuurilise identiteedi kasvatamisele. Dokumentaalne alge oli tugev, tegelasteks on tihti ajaloolised isikud, kirjanikud
uurisid arhiivides ürikuid ja dokumente ning eksponeerisid teoses kasutatud allikaid.
Kirjutati ka sotsioloogilisi ja sotsiaalpoliitilisi teoseid, milles analüüsiti sotsialistlikku ühiskonda. Sotsiaalkriitilise
kirjanduse alla kuuluvad eelkõige Aimée Beekmani romaanid, eriti "Valikuvõimalus" (1978), peategelane on
emantsipeerunud naine, kes abiellub pehmeloomulise joodikuga, aga lapsed soetab teadlikult kolme n-ö täisväärtusliku
mehega. Paul Kuusbergi "Vihmapiisad" näitab Nõukogude ühiskonda kui haiget ühiskonda.
Võimatus takistamatult ühiskonnast kõneleda suunas prosaiste psühholoogilistesse vaatlustesse, need teosed on enamasti
modernistlikud (Unt, Saluri, Vahing jt).
1980. aastatel hakkas ilmuma rohkem proosaraamatuid, kuid debüüte väga vähe. Valitsema hakkasid olme- e
triviaalkirjandus ja juhuautorid
annaabi.ee 
