Niiles Kross (sündinud 1967) ja Märten Kross (sündinud 1970) on nende lapsed. 1958. ilmus tal esikkogu ,,Söerikastaja". 1964. aastal tuli välja ,,Kivist viiulid", sellele järgnesid ,,Lauljad laevvööridel" (1966) ja ,,Vihm teeb toredaid asju" (1969). Samasse perioodi kuulub ka Loomingu raamatukogus ilmunud poeem ,,Tuule-Juku" (1963) ,,Jaan Krossi inimene, eriti autori varasemas luules, on tugev, töökas, rõõmus kodanik. Tema usutunnistus on vana ning pehastunu hävitamine, uue ehitamine, oma aja teenimine, edasiliikumine, areng," kirjutas Hando Runnel Krossi luulest 1984. aastal. Krossi esimene luule valikkogu ,,Voog ja kolmpii" ilmus 1971. aastal, 2005 ilmus ,,Luule". Jaan Krossi pöördumine proosasse leiab aset 60. aastate lõpul, selle eellöögiks on nimetatud Loomingus ilmunud novelli ,,Kahe kaotsiläinud paberi lugu". Järgenesid ajalooainelised novellid
püsivad meriidid. Iseloomulikult käsitles kriitika noorautorist Krossi eeskätt satiirikuna. intelligentne, haritud ja läbilöögivõimeline Kross ruttas kritiseerima nõukogude elu ebakohtasid niivõrd, kui see võimalik. Ta kirjutas bürokraatidest ja laiskadest kommunaalametnikest, kes takistavad uur ja avarduvat nõukogude elu. Jaan Krossi inimene, eriti autori varasemas luules, on tugev, töökas, rõõmus kodanik. [- - -] Tema usutunnistus on vana ning pehastunu hävitamine, uue ehitamine, oma aja teenimine, edasiliikumine, areng (Runnel 1984). Ta tõi (koos Kaalepiga) eesti tardunud luulesse kergust, hoogu, eksootikat ning sära (luuletus "Irax"). 1996. aastal vastab ta intervjuuerija küsimusele: Kust võtsite nendes oludes oma luules kajastuva optimismi? võibolla kartusest, et kui ma maailma hakkan teisiti nägema siis osutun löödud tüübiks (Kross 1995)
annaabi.ee 
