Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
tohtinud maha raiuda. Eksisteeris ka uskumus, et puudesse asuvad elama mitte oma surmaga
surnud inimesed ehk ,,vääralt surnud" ( 2005: 165).
Kristlikus mütoloogias on puule antud eriline koht. Alguses oli puu eelkõige ,,hea ja kurja
tundmise puu" ja vastandus inimkonna ,,surmapuuga" ( 2006: 27). Hiljem sai Kristus
ise maailmapuu võrdkujuks ja see ei olnud enam ainult vihatud hukkamisvahend, vaid ka elupuu,
mis oli Peetsaida tiigi kaldal kasvanud. Idakirikus rõhutati, et Jumala poja surm ristil on võit
surma üle (Torp- Kõivupuu, Hinged puhkavad puudes. Raamatu käsikiri töö autori valduses).
Vaadates puuliikide tähendust eraldi, on tamm läbi aegade olnud kõige austatum puu nii vene kui
ka eesti kultuuriruumis. Tänini sümboliseerib tamm jõudu, vastupidavust ja mehisust. Tihti
figureerib tamm maailma- või ilmapuuna. Slaavlaste maagias võis tamm rituaalide kaudu anda
annaabi.ee 
